Torekaks valmimine...

Minu TORE-teekond algas, kui ma käisin 6. klassis (2002-2003. aastal). Tolleaegses Kolga keskkoolis (tänaseks põhikool) käisid torekad, mul lõi „pirn põlema“ nähes, kui vinged ja ägedad on torekad. Mõtlesin, et mina soovin ka saada torekaks - võib öelda, et see oli tollel hetkel mu suurim unistus, mis täituski ja enamgi veel...

Ainult meie klassile hakkasid tol õppeaastal toimuma „MEIE tunnid“ (selline oligi tunni nimi), mida viis läbi Marju Jaanimäe. Ma ütlen, et meil vedas tohutult et just tema seda tundi meile andma hakkas, sest ta tegi väga palju just TORE programmiga sarnaseid asju - sellest tunnist sain üha enam ja enam energiat ja jõudu juurde ning kujutluse, kui äge see võib olla, kui hakkaksin ise ka torekaks.

Edasi töötas Marju hoopis Kolga Noortekeskuses (2005). Meil oli paras punt noori, kes tol ajal möllasid koguaeg ühiselt ja Marju kaasas meid nö. küla pealt kokku noortekeskuseski igasugu vingeid pidusid, teemapäevi ning muid koosviibimisi korraldama. Nii tegi Marju ajapikku meile ka ettepaneku osaleda TORE koolitusel. Juba esimese koolituskohtumisega oli mul suur rõõm: „Jess, lõpuks saan ka mina TOREsse kuuluda“. Koolitajatena kaasas Marju meie grupile Ele Sööli ja Paide toreka Rein Saare.

Üks kõige mõnusam mälestus koolitustelt on Kloogarannast, kui meil oli üsna mõtlemapanev ja väljakutset pakkuv rollimäng - pidime mängima pimedaid, kurte, võõramaalasi (kes ei tunne eesti keelt) jne. Mina olin pimeda rollis, silmad kinni seotud ja õpetasin ühele tüdrukule paberist laevukese voltimist ja ka tema oli pimeda rollis. See, kuidas ma alguses seletasin oli äge - mõlemad pimedad ja mina õpetasin aina: „Näe, vaata, siit nurgast vötad ja murrad sinna, vaata...“. See pani mõtlema, kuidas saaks nii seletada, et ei peaks kogu aeg ütlema „Vaata ja näe...“. Sarnaseid meeldejäävaid ja õpetlike hetki nii TORE koolitustelt kui ka muudelt TORE tegevustel on tohutult palju.

Tänu TOREle õppisin ma ennast paremini tundma, märkama rohkem, mis mu ümber toimub ja kuidas ümbritsevaga erinevatel viisidel toime tulla. Kirjeldada seda köike, mida ma TORElt saanud olen, on keeruline, seda peab tundma – ise kogema. TORE on ja jääb mu südamesse oma headuse, soojuse, armsuse, mitmekülgsuse ja nende tohutult vingete sõprade näol.

Mõtlemine kõigele sellele, mis oli, on ja jääb ning tuleb, tekitab nii uhke tunde - kuulun nii suurde ja võimsasse organisatsiooni. Muidugi tahaksin ma panustada veel rohkem, kui juba seda teinud olen, aga ajapikku olen õppinud ja aru saanud, et iga asi tuleb omal ajal ja oma näoga, kõike ei saagi korraga.

MPK (Maailma Parim Kallistaja) - see tiitel torekatelt on minu jaoks parim, mis ma saanud olen.