25.09.2016 TORE mõtisklus nr. 1: kust tulevad TOREnoored? Ja miks?
Jajah, nädal teisest pooles kohale jõudnud sügise algus on üks imeline asi, mille peale mõelda. Miski jälle muutub ja samas kordub, millestki laseme lahti ja on taas midagi, millega kohaneda. Mind tõmbab siiski veel üks paljupeitev algus mõtisklema, nimelt uue TORE põhikoolituse käivitumine. See äratab minus üles ajasrännu küsimused: kuidas asjad on olnud, kuidas edasi liikunud ja miks me midagi teeme. Tegelikult on mind terve selle aasta jooksul tõmmanud „juurte juurde“ tagasi minema, sest on ju ikkagi 20 aastat möödas ajast, mil tugiõpilastegevus Eestis alguse sai.
Olete nõus, et koolipered vajavad tegusaid ja hakkamasaavad noori?! Ja et noorte abivalmis ning kaasõpilast toetav käitumine on väga heakskiidetav ja oodatud nähtus koolis (rühmas, klassis, huviringis jne). Koolirahulepingki on kokkuleppivate osapoolte kirjasulest mustvalgelt lugemiseks kinnitanud, et märkame ja aitame üksteist ning hoidume vägivallast jne. Nii on see täna, nii oli see ka 10, 20 aastat tagasi.
Tugiõpilastegevuse algataja Aili Praks kirjutas:
Ilmselt olete siis ka kogenud ning nõus sellega, et kuigi alati leidub seal, kus on rohkem inimesi koos (näiteks taaskord koolis) juba loomupoolest „maailmaparandajaid“-tüüpe, siis enamasti ei teki eakaaslase märkamine ja salliv suhtumine, aitamine või ka koostöö siiski päris iseenesest.Selleks tuleb end harjutada, õppida, treenida – teha asju mõtestatult ja teadlikult. Jah, vahel õpetab meid mõni raputav kogemus, mõni olukord, juhtum... Aga et mitte jätta selliste inimlike, igapäevaelus vajalike ning väärt oskuste tekkimist pelgalt juhuse (mida ei pruugi alati tullagi) hooleks, saigi Eestis 20 aastat tagasi (1996.a. jaanuaris) alguse projekt OMA RING.
Minu veendunud hinnang (tuginedes 17. aastasele seotusele tugiõpilastegevusega) on - see oli ikka kohe väga nutikas ja tänuväärt algatus! Miks? Sest...jada, jada, jada ehk et mul on oma kogemused ja tähelepanekud ja neid on lausa mitu-mitu ning mitmel tasandil, mitmes (inim)kihis jne. Tuleks väga pikk kirjatöö. Lähme siis samm-sammult... See, mida täna ei jõua kirja panna, läheb homsesse...
Tuleme näiteks Aili mõttekäigus kõlanud ühe tõdemuse juurde - probleemid jäävad koolielu osaks. Oeh, masendav, väsitav, lausa hirmutav – nagu asi oleks lootusetu. Selge see – probleemid on ja jäävad. Miks see siis nii ilmselge peab olema ja miks selle tõdemine nii „alla tõmbab“. Kujutan ette, kuidas ohates ja pead norus tuleb pähe mõte – olgu, lepime kuidagi selle paratamatusega. Aga Aili mõte jätkub (õnneks!) – tähtsam on see, kuidas probleemidesse suhtume ja neid lahendada oskame!
Väga hea! Proovime korraks probleemi suhtuda nii, nagu me seda TORE koolitusel käsitleme. TORE koolituse kohaselt on probleem teisisõnu öeldes lahendust ootav ülesanne. Ja nii me sellesse suhtumegi... Mis sellest muutub? Proovime nüüd seda Aili mõtet uuesti öelda: ...lahendust ootavate ülesanneteta koolielu pole saavutatav. Ah, mis põnev värving nüüd sellele lausele juurde tuli. Tunnete? Minul küll tekkis mingi huvitav säde silmis – sest kui on ülesanne, siis tahaks seda lahendama hakata! Lisaks kõlab see ju kui üks põnev väljakutse! Ütleme veelkord selle lause ümber: väljakutseteta koolielu pole küll saavutatav! Juhhuu – ja jumal tänatud! Muidu ei toimuks ju üldse arenguid – oleks seisev vesi, mis teadagi... läheb haisema. Väljakutsetega koolielu on ju hoopis huvitavam ja lausa köitev!
Koolides leidub ilmselt nii üht kui ka teist suhtumist – seda, et probleem on üks paras jama, millega tegeleda ja parem peidaks pea või põgeneks või teeks näo, et lahendame (eriti levinud võte, kahjuks) ja ongi seisev vesi. Ja haisust ei tee lihtsalt välja – harjub ju ära, kiirelt ka veel, eks. Ja see nii väike asi - määravaks saab, kuidas me suhtume – muudab ometi nii palju. Kui meil on lahendust ootav ülesanne või väljakutse, siis sellesse on kuidagi tunnetatavalt sisse kodeeritud mingi sisemist aktiivsust äratav energia ja käiste üleskäärimisefekt ning teadmine, et lahendus on olemas ja võimalik! Lahe ju! Nüüd lisame siia juurde veel ka teadliku tegutsemise (märkamise), mõningad oskused ning vastutuse (olen selle oma südameasjaks võtnud)...ning olukord paraneb juba oluliselt! Aili mõttest saab välja lugeda, et alustatud tugiõpilastegevus laiendab koolis nende inimeste ringi, kellel on lahenduskeskne suhtumine keerukatesse nähtustesse, mis koolis ette tulevad.
Täna, 20 aastat hiljem, oleme me endiselt seda meelt, et head suhted, koostöö ja lahendustele suunatud eluvaade vajavad süsteemset lähenemist ning pidevat hoolt. Sel nädalal alustaime taas TORE juhendajate väljaõppe koolitust, kus tulevased juhendajad on (loomulikult!) koos oma esimeste noortega – oma parimate ning kõige toredamate „käepikendustega“. TORE koolitus on pikk protsess, mis „vormiliselt“ kestab seekord kevadeni, „sisuliselt“ vahel mitu aastat, „toimelt“ enamasti eluaeg. Koolituse korraldajate (meie) peamine taotlus on tasakaalus ja harmoonilised inimesed – nii, nagu nad on! Ehedad, empaatilised, märkajad, aitajad, julged, oma peaga mõtlevad jne. Kindlasti mitte ükskõiksed iseenda oskuste suhtes tulla toime eluliste nähtustega nagu koolistress, usalduskriis, konfliktid, tundeelu jne. Ja ka selliste oskuste suhtes, mis aitavad luua endast ja teistest lugupidavaid suhteid ja hoida ning elavdada koolirõõmu.
Sammume kindlalt edasi ning oleme oma väljaõppe raames teinud ajas läbi ka mitmeid vajaduspõhiseid arenguid (näiteks koolituse sisu, mahu ja metoodiliste marejalide täienemine jne).
Soovime koolitusel osalevatele juhendajatele ja noortele vägevaid „ahhaa“-elamusi, meeldejäävaid ning õpetlikke kogemusi, äratundmisi, märkamisi, julgustavaid tõdemusi, innustavaid ideid, väljakutseid ja põnevat analüüsimaterjali ka pärast koolituspäevi.
Nii, aga mul tulid nüüd veel mõned teemassepuutuvad mõtted, mida soovin hea meelega Teiega jagada, panen need tasapisi kirja ja siis ütlen, kui valmis.
Jajah, nädal teisest pooles kohale jõudnud sügise algus on üks imeline asi, mille peale mõelda. Miski jälle muutub ja samas kordub, millestki laseme lahti ja on taas midagi, millega kohaneda. Mind tõmbab siiski veel üks paljupeitev algus mõtisklema, nimelt uue TORE põhikoolituse käivitumine. See äratab minus üles ajasrännu küsimused: kuidas asjad on olnud, kuidas edasi liikunud ja miks me midagi teeme. Tegelikult on mind terve selle aasta jooksul tõmmanud „juurte juurde“ tagasi minema, sest on ju ikkagi 20 aastat möödas ajast, mil tugiõpilastegevus Eestis alguse sai. 
Tuleme näiteks Aili mõttekäigus kõlanud ühe tõdemuse juurde - probleemid jäävad koolielu osaks. Oeh, masendav, väsitav, lausa hirmutav – nagu asi oleks lootusetu. Selge see – probleemid on ja jäävad. Miks see siis nii ilmselge peab olema ja miks selle tõdemine nii „alla tõmbab“. Kujutan ette, kuidas ohates ja pead norus tuleb pähe mõte – olgu, lepime kuidagi selle paratamatusega. Aga Aili mõte jätkub (õnneks!) – tähtsam on see, kuidas probleemidesse suhtume ja neid lahendada oskame! 
