Minu TORE lugu ehk kuidas ma sõlmisin rahu iseendaga
Nooremana häiris mind tohutult minus peituvad kaks poolust. Üks oli korda armastav ja tagasihoidlik, pigem selline hall hiireke. Teine lõbus, seltskonda otsiv ja hakkaja. Nende kahe pooluse kaklustes jäi teismeea lõpuks peale see vaiksem pool, kes püüdis iga hinnaga mitte silma paista ning surus mind pidevalt mingitesse raamidesse. Sõprade ja lähedaste ringis võis see aktiivsem pool ka ikka pead tõsta ja end välja elada. Eks need osad on minus endiselt alles, kuid enam ei ole seda häirivat võimuvõitlust.
Kuidas ma siis leidsin selle rahu? Mõnikord tundub, et leidsin selle liiga hilja, samas, ma ei usu, et varem oleksin endale seda võimalust andnud. Olin ilusti oma raamitsetud ja hästi kalkuleeritud eluga rahul. Kõik toimis. Rahutus hinges ju veidi oli, aga kõik oli ju paigas nii nagu plaanitud. Õnneks on elul ka omad plaanid.
Tagantjärgi mõeldes pean ma tänulik olema oma isale. Ei, tema ei toonud mind TORE juurde. Tema nimi tõi. Juhtus nii, et projektijuht, kes töötas sel ajal minu isa alluvuses, palus minu isal saata Saaremaa koolide listi laiali kiri TORE baaskoolituse toimumisest Saaremaal. Kuna koolis, kus ma sel ajal töötasin, ei olnud antud hetkel (aastal 2009) kedagi sobivat saata, siis tõi minu isa nimi selle pakkumise minuni. Ega algul ei öeldud, et nime pärast. Aga minu kahtlustav meel sai sellele lihtsalt hiljem kinnitust. Nii ma siis läksingi, saamata aru miks just mina. Nüüd ma tean, sest seda oli MINULE vaja.
Minust suuremat skeptikut kogu toimuva suhtes vist sel esimesel koolitusel polnud. Muidugi olin sinna läinud ju kohusetundest, kuid juba esimese päeva õhtuks oli midagi minu sees juhtunud. Mind hämmastas see, kui toredad on noored, kui ägedaid mõtteid neil on ja kui lahedaid asju saab noortega teha. Kolmandaks päevaks olin ma nii ägedas „roosas mullis“ – elu oli nii ilus. Mull muidugi lõhkes, argipäev saabus. Kuid tuli uus koolitus ja uus mull oli juba tugevam. Paljud tegevused kandusid ka minu igapäevatöösse ehk minu tundidesse. Minus oli julgust teha midagi, mis on raamist väljas ja see oli nii äge...
Tänu TORE tegevusele olen ma teinud nii palju erinevaid ja lahedaid asju, mis muidu ei oleks üldse sobitunud minu esialgsesse plaani ja raami. Ja see ongi see, mille üle ma kõige tänulikum olen – ma julgen ja saan teha asju ka siis, kui nad väljuvad nö raamidest. Minu kahest võitlevast poolusest on saanud meeskond. Ja ma olen rahul.
Olles leidnud iseenda ja tasakaalu oma pooluste vahel, loodan olla motiveeriv ning innustav teejuht ka oma TOREkatele. Teekond iseendani on nii põnev ja TORE tegevuste süsteem on selleks üks ütlemata tore vahend ning võimalus.
Kuigi alguses mind pigem lükati tundmatus kohas vette, ja aga ega ma väga ju vastu ka olnud, siis ausalt, ei kahetse seda. Põhikoolitus, sellele järgnevad supervisioonid ja laienduskoolitused koolis olid arendavad ja ka endale seatud piire nihutavad. Mõnus eneseleidmine ja enda seatud tõkete ületamine...
Ja siis hüppasin juba ise lühikese aja jooksul tundmatusse vette - lausa kaks korda - TORE konverentsi korraldmaine (veebruaris 2016.a.) ja juhatusse astumine (samal aastal, samas kohas). Konverents sai korraldatud ja oli ka väga arendav ja ennast proovilepanev tegevus.
Juhatuse liikmeks olemine aga on alles alguses ja see teekond saab olema oluliselt pikem. Soov ühingule midagi tagasi anda ja panustada oli suur ning tundus, et mis see siis ikka ära pole. Hetkel ütleks, et kallast ei paista, põhja ei saa kätte ja päris hirmutav on kohati olla. Õnneks on sellel teekonnal minuga koos veel kolm väga TOREdat kaaslast.
Kokkuvõttes saab öelda, et hüppasin tundmatus kohas vette, murran barjääre ja üha avastan iseennast. Arvatavasti kirjeldavad need kolm märksõna kõige rohkem ka minu edasist TORE teekonda.
