Septembri lõpus ilmunud Eesti noorsootöö häälekandja AKEN avaldas esilehel loo (mis jätkus lk 3) alaealiste komisjonide koostööst noorteühingutega, reporter Rivo Veskile vastas TORE tegevjuht Marju Jaanimäe. AKNA veebiverisooni ei ole olemas, kuid siit leiad pildi paberkandjal ajalehest ning loo teksti.
Alaealiste komisjonid teevad koostööd noorteorganisatsioonidega
Noorsootöö ja -tegevused peaksid jõudma kõigi noorteni, ka nendeni, kes seadusega pahuksisse läinud. Selle eesmärgiga kutsubki ENTK (Eesti Noorsootöö Keskus) noorteorganisatsioone tegema koostööd alaealiste komisjoniga.
Täna võivad mitmed noorteorganisatsioonid kinnitada, et noorte karistamise asemel nende rakendamine vabatahtlikuna mõnes organisatsioonis, kingib positiivse emotsiooni, mille pinnalt toimub ühiskonnale, aga ennekõike noorele endale kasulik muutumine.
Noorteorganisatsiooni TORE (MTÜ Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) juht Marju Jaanimäe ütleb, et olgugi, et riiklik üleskutse on olulise tähtsusega, saab alaealiste komisjonis arvel olevate noorte ja noorteorganisatsioonide vaheline koostöö tihtipeale alguse personaalsest kokkupuutest.
«Riik saabki taolist koostööd ainult soovituslikuks teha, sest kõikjal Eesti piires pole näiteks skaute või kodutütreid. Sellisel juhul tuleb mõelda loovalt ja leida noorele rakendus mõnes noortekeskuses, huviringis või mõned toreda noorsootöötaja juures,» rääkis Jaanimäe.
TORE kogemuse pinnalt ütleb Jaanimäe, et oma organisatsioonis alaealiste komisjoni noorte kaasamisega ühtki hirmu küll ei tuntud.
«Meil ei ole hirme olnud. See tuleb juba meie vaadetest elule. Olemegi lihtsalt sallivad ega sildista. Mõistame, miks noored eluga pahuksisse satuvad ning sedagi, et tihti ei pruugi juhtumid olla põhjapanevad või noore olemust iseloomustavad. Inimene on ikka ja alati hea, lihtsalt mõned tegevused ei pruugi nii headena näida,» usub Jaanimäe ning lisab, et noortele tuleb anda toimivad tööriistad, näidata, kuidas neid kasutada ning olla neile toeks õppimisprotsessis.
Sageli sattuvat noored alaealiste komisjoni seetõttu, et teatud põhilised vajadused on rahuldamata, millest tingituna raskenduvad nende toimetulekuoskused, märgib Jaanimäe. «Need võivad olla kuulumisvajadused, puudus tunnustusest ja eneseteostusest ning mis iganes põhjus, mis on pannud tegema ühiskonnas mittetervitatud tegusid.»
Sageli ei jõuta probleemi juureni
Alaealiste komisjoni jõuavad noored sageli koolikohustuse mittetäitmise tõttu, aga ka muudel põhjustel. Tegelikult võib sinna sattuda lihtsalt - tuleb vaid jääda silma kui «riiukukk». Jaanimäe teab ka juhuseid, kus enesekaitseks kaklusesse läinud noor jäi silma «viimase liigutusega», kuigi polnud vahejuhtumi põhjustaja.
Seetõttu usub Jaanimäe, et paljud noored, kes on alaealiste komisjonis arvel, ei pruugi olla oma olemuselt halvad, vaid on jäänud silma mingis olukorras, kus ei saabunud täit lahendit. «Me üldse tegeleme vähe olukordade põhjusteni jõudmisega. Tegelikult on igale olukorrale lahendus,“ tsiteerib Jaanimäe noorteorganisatsiooni TORE põhimõtet.
«Muidugi - alati on olemas mingi väike protsent noori, kes ei saa ka neile võimalust andes «õigetele rööbastele», kuid see protsent on ilmselt väike. Üldjoontes ei taha keegi sildistada või et neid sildistataks. Enda ümber tahetakse üldiselt näha ikka korralike kodanikke ja ägedaid inimesi.»
Noorteorganisatsioonide üldist suhtumist kirjeldab Jaanimäe kui eriti sallivat. «Inimene on ju inimene - kõige sellega, mis ta on. Kui ta ka vahel ei tule millegagi toime, siis meie saame teda aidata, et ta õpiks iseseisvalt toime tulema.»
«Karistamine seostub ikkagi piirangute, sundluse, kohustuse ja keeluga. Võimalus on täiesti vastupidine asi,» teab Jaanimäe, kelle meelest karistusega lõppeb üks peatükk, aga võimalusega võib panna aluse paljude järgmiste võimaluste tekkeks.
Jaanimäe ütlusel on karistuse rakendamisel alati üks väike allmõte - panna inimest oma tehtud teo pärast halvasti tundma. «Võimaluse andmisel toimuks aga vastupidine ning enamasti saab inimene sest positiivse elamuse.»
Seni kaht alaealiste komisjoni noort oma organisatsioonis koolitanud TORE on jäänud kogemusega igati rahule. «Alaealiste komisjon suunas ühe poisi ja tüdruku just algama pidanud koolitusele ning mõlemal puhul oli neil endil algul kõhklusi ja kahtlusi. Kontakti saavutamine ei toimunud nendega sugugi mitte keeruliselt, sest kui võtta noort sellisena nagu ta on, suhtub ta sinusse samamoodi,» kinnitab Jaanimäe ning märgib, et sellest, et noor on pärit alaealiste komisjonist, ei anta kuidagi organisatsiooni sees märku. «Kõiki võetakse võrdselt.»
TORE-s käinud tüdruk ütles pärast vabatahtliku kogemust, et poleks omal jalal elu sees võimalust kasutanud, kuid pidas kogemust rikastavaks ja lahkus organisatsioonist pagasitäie uute teadmistega. Noormehe puhul toimus aga eduelamus, mis pani endist alaealiste komisjoni noort nägema vabatahtlikutöös veelgi rohkem võimalusi ja organisatsiooniga liituma. Täna on ta asunud mitmetes ühingu tegevustes aktiivse abikäena tööle.
«Muutumine nende noorte tegutsemises on selgelt nähtav, seda seepärast, et olime eelarvamustevabad ja andsime kõigile võrdsed võimalused,» usub Jaanimäe.
Pole mõtet karta, vaid loota parimat
«Päris algul ei ole mõtet midagi karta, pigem ikka loota parimat. Kui selle suhtumisega tööle asuda, siis mis see läbikukkumine ikka oleks - see et ta enam edasi ei käi, midagi ei muuda? Seda ei saa juhtuda, sest mingi muutus toimub alati,» teab Jaanimäe ning märgib, et kui noore puhul on alusvajadusteks olnud kuulumis- või tunnustusvajadus, siis pärast töökogemust noorteorganisatsioonis on tal need kindlasti olemas.
«Kui tema enda jaoks tekib tema edasises isiklikus elus mõni ebameeldiv olukord, mida ta varem ei osanud lahendada, siis nüüd saab ta kasvõi natukenegi ise hakkama,» on Jaanimäe veendunud.
TORE juhi suhtumine on alaealiste komisjonide ja noorteorganisatsioonide vaheline koostöö igati positiivne ning ta julgustab ka neid võimalust kasutama, kes seni selles kahelnud on. «Tuleb mõelda, mida täpsemalt kardetakse või milles kaheldakse. Noor on noor. Ükskõik, millisesse organisatsiooni ta satub, ei tea me päriselt, kui paljud neist on varasema alaealiste komisjonide sildiga. Noorteorganisatsioonid võtavad noori vastu sellistena nagu nad on. Mina soovitan kindlasti teha koostööd ja üha rohkem, sest leian, et see on õige suund.»
